Vaata Rahvusarhiivi fotode andmebaasi
1. septembril 1912 sai Saaremaa rahvakoolide inspektoriks Aristokli Hrebtov (1876–1944), kes oli sündinud Võrumaal ja omandanud agronoomihariduse Riia Polütehnilises Instituudis. Olnud ainult pool aastat Saaremaal, märkas ta siinse looduse omapära ja mitmekesisust ja ka seda, et selle kaitsmiseks ei ole peaaegu midagi tehtud. 3. märtsil 1913 saatis ta oma piirkonna koolidele ringkirja looduskaitse küsimustes. See oli Eestis esimene katse püüda loodushoiu ideed ametkondlikus korras viia hulga inimeste teadvusesse. Ajaleht Hääl avaldas sellest kokkuvõtliku tõlke pealkirjaga “Loodusetööde alalhoidmiseks”. Ajalehes ilmunud tõlkes tõdetakse, et loodusmälestiste alalhoidmiseks pole Saaremaal veel ühtegi vagu aetud. Hrebtov on alustanud seda tööd, millele igaüks peab jõudumööda kaasa aitama, eelkõige aga rahvakooliõpetajad. Vaatamata kirja pea saja-aastasele vanusele on see aktuaalne ja õpetlik ka tänapäeval, võib-olla veidi teisel tasandil. Ringkirjas sisaldus pöördumine õpetajate poole, et nad enne suvist koolivaheaega looduse hoidmist ja loodusmälestusmärkide tähtsust õpilastele selgitaksid, juhtides erilist tähelepanu kõigele, mis hävineda võib. Üleüldse võiksid lapsed haruldaste taimede, lindude ja kivihiiglaste otsimisega isamaale ja ka endale palju kasu tuua ning koolivaheaega kasulikult veeta. Oktoobris 1913 ilmus ajalehes Hääl teine Hrebtovi ringkiri, mille pealkiri oli “Koolimajade ümbrus kauniks”. See ringkiri pani aluse kooliaedadele . Kooliaiast saab alguse armastus aiatöö vastu, ka armastus looduse vastu. 1. detsembrist 1913 pärineb teine looduskaitseringkiri, mis saadeti õpetajatele ja vaimulikele ning eestikeelsena vallavalitsustele. Ringkiri trükiti ära ajalehes Hääl. Selles kutsuti kaitsma jugapuud, luuderohtu, pooppuud, alpi kuldkinga jt taimi ning hahka ja metskitse. Hrebtov juhtis tähelepanu liiga tihedate võrkudega kalapüügile ja alamõõduliste kalade väljapüüdmisele. Eriti rõhutas ta õpetajate osa rahva loodusarmastuse kasvatamisel. Ringkiri lõppes üleskutsega, et iga kooli lipukirjaks olgu sõnad: ”Armastagem ning kaitskem loodust!”. A. Hrebtovi ringkirjaga samaväärseks saavutuseks oli Saaremaa Loodusesõprade Seltsi asutamine. Uue seltsi asutamiseks andis kindlasti tõuke asjaolu, et 1865. aastal asutatud Saaremaa Uurimise Selts oli 20. sajandi esimesel kümnendil tegelenud põhiliselt arheoloogiaga. Peamine asutamise tegur oli muidugi Hrebtovi teotahteline isik. 1915. aasta sügisel lahkus Aristokli Hrebtov Saaremaalt ja jätkas tööd Viljandis. Seal ilmus 1916. aastal tema raamat Saaremaa looduse mälestusmärkidest. Järgmine ühendus loodusest ja selle kaitsmisest huvitatuile loodi 3. jaanuaril 1930. See oli Saarte Looduskaitse Selts, millest hiljem sai Saarte Loodus- ja Muinsuskaitse Selts. Seltsi asutajaliikmeks oli ka tollane Saare maavanem Mihkel Neps, kelle osalusel vaeti juba 1926. aastal seltsi loomise ideed. Töö seltsis oli koondatud peamiselt sektsioonidesse, mida oli kaks: looduse ja muinsuse sektsioon. *** Pärast II maailmasõda võeti tükk aega hoogu. 21. aprillil 1967 asutati Eesti Looduskaitse Seltsi Saaremaa osakond. Asutamiskoosolekul oli 34 osavõtjat. 1978. aastal asutati Ida-Saaremaal Eesti Looduskaitse Seltsi Pöide osakond, kuhu esimese aasta jooksul koondus 70 liiget ja 20 noorliiget. 1978. aastast hakati korraldama piirkondlikke kokkutulekuid, kus käsitleti Saaremaa vee, maastike ja arheoloogiamälestiste kaitse küsimusi. 2. aprillil 1914 tegi Saaremaa Loodusesõprade Selts ettepaneku Kuressaare linnavalitsusele Loode metsa kaitseks, milleks saadi ka nõusolek. Sama aasta suvel korraldati geoloogilis-botaaniline õppekäik Loode metsa. Aristokli Hrebtov (1876 - 1944) • Denks, V. Aristokli Hrebtovi meenutades. - Töörahva Elu, 1. nov. 1986 • Eesti teaduse biograafiline leksikon. Tln., 2000 |
http://www.folklore.ee/regilaul/konverents2010/mall.htm
Mall Hiiemäe kirjutab: Aristokli Hrebtovi (1876–1944) ülevaade venelaste pulmalauludest "Svadebnõje obõtsai i pesni Olešnitsõ Vezenbergskavo u. Estl. guberni" ilmus ajalehe Revalskije Izvestija 1906. a viies maikuu numbris. Mõnistes vene õigeusu preestri peres sündinud noormees asus Alajõele pärast Pihkva vaimuliku kooli lõpetamist 1902. a. Alajõe (1583 Allajocki) on Peipsiäärne sumbküla, rahvastik on siia valgunud Peterburi, Novgorodi ja Pihkva kubermangust, Oudovast jm. Kubermangukaardil on 1896. a märgitud 67 majapidamist. Kösterkooliõpetaja ametis Hrebtov on siinset pulmatavandit osalusvaatlejana jälgides konstateerinud suurvene laadi säilimist. Pulmalaulud hindab ta redutseerunuks, kuid nii sõnades kui meloodias renoveeringutest vabaks. Hrebtovi artikkel annab võimaluse Alajõe pulmatavandit kõrvutada teiste Peipsimaa, aga ka kaugemate piirkondade (vepsa, karjala, setu, Pihkva, vene, vanausuliste, eesti jne) traditsiooniga. Pulmatsükli põhistruktuuri sarnasuse määrab maagiaga seotud siirderiituste taust: kuulamine, kosjad, pulmad kui staatuse muutus, suguvõsade suhtlus. Pulmatavandi laululises osas ja kombestikus on erinevusi märksa enam. Alajõe 1902. a pulmatsüklis on kolm laululist osa: 1) kuusekese krasá toomisega mõrsjakoju 3–4 päeva enne pulmi algab hüvastijätt neiupõlvega; 2) krasá-riitus kasvab üle mõrsjaitku esitamiseks; 3) järgneb ülistuslaulude osa rahakorjamisega lauluesituse eest. Ettekandes toon esile piirkondlikke ühis- ja erijooni, abiks Petserimaalt Gorodištšje külast kogutud aines (M. Špis, Svadebnõje pesni i obradõ..., Petseri 1936), ERA ainekogud ja uurijate käsitlused. |